KAHEKSA AASTAT JAAPANIS

Talve hakul kutsus tehase president Kusai mind uuele vestlusele. Tõlgi vahendatud kõneluse käigus väljendas president Kusai siirast muret minu liigse vaba aja pärast. Tol ajal oli jaapanlaste hulgas levinud kummaline arusaam, mille kohaselt pidid kõik eurooplased olema hirmus targad ja haritud. Selle tulemusena oli ka president Kusai ajukäärudes küpsenud geniaalne plaan teha minust laborant-keemik. Ma ei osanud päris selget seisukohta võtta, kumb tundus hullumeelsemana, kas jaapani keele või keemia õppimine. Väljavaade kombinatsioonist jaapanikeelne keemiaõpe kutsus esile paar unetut ööd. Andsin mõista, et alustaksin siiski jaapani keele õpingutest, aga keemia õppimise võiks kaugemasse tulevikku edasi lükata. Minu keeleõpetus korraldati nii, et leiti kaks eraõpetajat Hiroshima majandusülikoolist, kelle õlule laoti kohustus panna mind jaapani keelt kõnelema. Alustasin oma õpinguid väga innukalt, sest abitu tohmu-ohmu seisund ei meeldinud mulle sugugi. Lisaks iganädalastele tundidele eraõpetajatega õppisin jaapani kolme märgisüsteemi ka omal käel. Mul tuli nimelt iga päev 50 kilomeetrit autoga mööda mägiseid teid Wakunagasse trenni sõita ning sama palju veel tagasi ka. Hiragana tähestik kõrvalistmel, dešifreerisin vastutulevate autode numbrimärke ja olin õnnest ogar, kui suutsin ära tunda ning kokku lugeda esimesed kümme märki.

Juba esimesel nädalal oli lasteaias kontsert, kus loomulikult ka Melissa osales. Püüdlikult ja kõvahäälselt laulis ta kaasa kõiki laule, oskamata ise sõnakestki – tahe oli suur. Külakese lasteaiaseltskond võttis blondi lapse vastu suure lahkusega ning Melissa jaapanikeelne sõnavara täienes uskumatult kiiresti. Lisaks omandas ta perfektselt ka kohaliku Kōdachō murraku. Igaöine heledahäälne jaapanikeelne sonimine oli märgiks selle kohta, kuidas lapse aju töötles päeva jooksul kuuldud uut sõnavara ning õppis isegi magades. Kadestasin siiralt sellist õppimismeetodit. Nüüd oli ka minu elu kergem, vahel, kui Iida-sani või Kertut kõrval ei olnud, oli Melissa lahkesti nõus tõlkima. Kohalikud elanikud loomulikult sulasid blondi jaapanikeelse lapse ees silmnähtavalt ning Melissa omandas kõrgetasemelise oskuse neid vajadusel ümber sõrme keerata.

Umbes kümne minuti pärast oli ka kogu ülejäänud seltskond uuesti pidulusti täis ja häälepaelad olid kõigil valla. Uks lükati meie selja taga jälle üsna järsult lahti ja seesama kuivetu kuju saatis meie suunas ühe kähiseva sõnumi. Kergitasin ennast natuke ja piilusin vargsi kõrvaltuppa, kus märkasin nelja kõhetut kuju, kelle särgikaelustest väljaulatuvatel kaeltel märkasin tätoveeringuid. Meie seltskond vakatas. Kui ma Iida-sanile küsivalt otsa vaatasin, selgitas ta lühidalt, et meil paluti vaiksemalt olla. Uks sulgus mõneks minutiks, kuni see jälle väga järsult lahti lükati ning kähiseva hääle omanik oma eemaletõukava näolapi meie seltskonna poole pööras. Kuna uks juba kolmandat korda vastu minu õlga tõugati, ei pidanud minu kannatus enam vastu. Mõtlesin, kuidas selline äbarik julgeb niimoodi võimutseda ja tšempionide peotuju rikkuda. Libistasin ukse tagasi kinni. Kogu meie seltskond ning ilmselt ka seltskond teisel pool ust oli sügavas hämmelduses, kuidas keegi julges ukse kinni lükata ja veel nii õnnetult, et uks riivas mehe pead. Tätoveeringuga mees libistas ukse kohe uuesti lahti, tõusis püsti, silmad vihast põlemas, ning haaras laualt kristallist tuhatoosi. Ta lähetas tuhatoosi temale kõige lähemal istuva Wakunaga mehe suunas, kelleks oli meie meeskonna nurgamängija Takata-san. Kristallist tuhatoos jättis Takata-sani pähe verise haava. Edasi ma toimuvat enam hästi ei näinud, sest minu peale viskus neli meie võistkonna liiget, kes proovisid mind oma kehadega peita. Iida-san sosistas tungivalt paludes: „Please, be quiet!” Proovisin siis ennast inimkuhja all võimalikult vaikseks ja väikeseks teha. Teiste alt välja piiludes nägin, kuidas meie tehase ülemused põlvitasid ukseavas sügavalt kummardades ning vabandasid oma 10–15 minutit. Yamaguchi, kes kaalus oma 110 kilo, ning lisaks temale veel kolm meest minu otsas hakkasid juba üsna raskeks muutuma, kui uksed lõpuks uuesti kinni libistati. Julgesin hingata ja ennast korraks sirutada. Kogu meie seltskond tõusis haudvaikselt püsti ning siirdus pärast arve maksmist restoranist välja. Minu ümber hoiti inimturvist, et keegi mind ei näeks. Kõik tundusid olevat pühendatud millessegi, mille mõistmiseni minul oli veel pikk tee jõuda. Kurja on parem mitte tema õige nimega nimetada ja seetõttu ei olnud mulle keegi ka maininud, kellega tegemist on. Hakkasin vähehaaval aru saama, et meie naabriteks oli olnud /yakuza/. Välismaalasena /yakuza /huviorbiiti sattudes oleks mulle parimal juhul antud 24 tundi riigist lahkumiseks, halvimal juhul …

Magoshi-senseil olid väga kindlad ettekirjutused last ootavatele tulevastele emadele ja Kertu andis endast parima, et olla tubli ja sõnakuulelik rase Jaapani tavade kohaselt. Ühel järjekordsel visiidil andsid kenad medõed Kertule kingituseks pika riidest riba ehk /sarashi/, mille lapseootel Jaapani naised endale igal hommikul ümber kõhu seovad. Riie seotakse esimest korda ümber kõhu raseduse 16nda ja 19nda nädala vahel spetsiaalsel päeval, mida kutsutakse  „koera päevaks” (/inu no hi/), ning tollel päeval võib ka avalikult teada anda, et ollakse lapseootel. Päev on saanud sellise omapärase nime, kuna koertel olevat kerge sünnitus ja seda soovib endale ilmselt iga tulevane ema. Koera vaim kaitseb rasedat ka kõige halva eest. Selle riideriba eesmärgiks peaks olema kõhu soojendamine ja selja toetamine.  /Sarashi/’t kantakse kõhu ümber veel ka kuu aega pärast sünnitust. Kertu vaatas riba väga kahtlevalt ja otsustas, et moodsa naisena ei sobi selline asjandus lihtsalt tema garderoobiga kokku. Doktor oli nõus selles suhtes järeleandmisi tegema, aga samas oli tal kindel arusaamine, et 10 kilogrammi on maksimum, mis üks last ootav ema raseduse ajal juurde võib võtta. Igakuine kaalumine toimus kogu ooteruumiseltskonna silme all. Kui kaalunäidud hakkasid Jaapanis kehtivate arusaamade kohaselt liiga kiiresti tõusma, tundis Kertu, kuidas kogu ooteruumiseltskond jäi teda kahetseval ilmel jõllitama. Magoshi-sensei väljendas oma rahulolematust etteheitva pearaputusega. Kertu, kes niigi kõikide pilke tõmbas ega soovinud liigset tähelepanu ning arsti etteheitvat pearaputust enam näha, otsustas hakata tõsiselt trenni tegema.

Ühel hommikul teatas Iida-san mulle, et nüüd läheme tööle. Tahtsin oma tulevastele töökaaslastele head esimest muljet jätta. Eriti püüdlikult ajasin habeme ära, lasksin paar sortsu /after-shave/’i lõuale ja sortsuke lõhnaõli ka kehale, ülikond selga ja olin valmis. Rõõmsate nägudega kontorirahvas tervitas mind viisakalt ja mulle näidati kätte minu jaoks sisse seatud lauake. Päris täpselt ei osanud mulle keegi seletada, milles mu tööülesanded peaksid seisnema hakkama. Sekretärineiu rääkis mulle aastaid hiljem, kuidas nad püüdsid ennastsalgavalt naeratada samas kui lõhnastatud  eurooplane neis lämbumishirmu tekitas. Pärast minu kontorist väljumist jooksid nad kiiresti kõiki aknaid avama.  Sellisel määral lõhnaaineid oli nende jaoks liiast mis liiast. Jaapanlased nimelt ei pea viisakaks, kui inimese parfüüm on nii tugev, et teised seda tunnevad. Oma lõhna peale surumine on sama ebaviisakas kui oma arvamuse teisele vägisi peale surumine.