Kristallist tuhatoos

Umbes kümne minuti pärast oli ka kogu ülejäänud seltskond uuesti pidulusti täis ja häälepaelad olid kõigil valla. Uks lükati meie selja taga jälle üsna järsult lahti ja seesama kuivetu kuju saatis meie suunas ühe kähiseva sõnumi. Kergitasin ennast natuke ja piilusin vargsi kõrvaltuppa, kus märkasin nelja kõhetut kuju, kelle särgikaelustest väljaulatuvatel kaeltel märkasin tätoveeringuid. Meie seltskond vakatas. Kui ma Iida-sanile küsivalt otsa vaatasin, selgitas ta lühidalt, et meil paluti vaiksemalt olla. Uks sulgus mõneks minutiks, kuni see jälle väga järsult lahti lükati ning kähiseva hääle omanik oma eemaletõukava näolapi meie seltskonna poole pööras. Kuna uks juba kolmandat korda vastu minu õlga tõugati, ei pidanud minu kannatus enam vastu. Mõtlesin, kuidas selline äbarik julgeb niimoodi võimutseda ja tšempionide peotuju rikkuda. Libistasin ukse tagasi kinni. Kogu meie seltskond ning ilmselt ka seltskond teisel pool ust oli sügavas hämmelduses, kuidas keegi julges ukse kinni lükata ja veel nii õnnetult, et uks riivas mehe pead. Tätoveeringuga mees libistas ukse kohe uuesti lahti, tõusis püsti, silmad vihast põlemas, ning haaras laualt kristallist tuhatoosi. Ta lähetas tuhatoosi temale kõige lähemal istuva Wakunaga mehe suunas, kelleks oli meie meeskonna nurgamängija Takata-san. Kristallist tuhatoos jättis Takata-sani pähe verise haava. Edasi ma toimuvat enam hästi ei näinud, sest minu peale viskus neli meie võistkonna liiget, kes proovisid mind oma kehadega peita. Iida-san sosistas tungivalt paludes: „Please, be quiet!” Proovisin siis ennast inimkuhja all võimalikult vaikseks ja väikeseks teha. Teiste alt välja piiludes nägin, kuidas meie tehase ülemused põlvitasid ukseavas sügavalt kummardades ning vabandasid oma 10–15 minutit. Yamaguchi, kes kaalus oma 110 kilo, ning lisaks temale veel kolm meest minu otsas hakkasid juba üsna raskeks muutuma, kui uksed lõpuks uuesti kinni libistati. Julgesin hingata ja ennast korraks sirutada. Kogu meie seltskond tõusis haudvaikselt püsti ning siirdus pärast arve maksmist restoranist välja. Minu ümber hoiti inimturvist, et keegi mind ei näeks. Kõik tundusid olevat pühendatud millessegi, mille mõistmiseni minul oli veel pikk tee jõuda. Kurja on parem mitte tema õige nimega nimetada ja seetõttu ei olnud mulle keegi ka maininud, kellega tegemist on. Hakkasin vähehaaval aru saama, et meie naabriteks oli olnud /yakuza/. Välismaalasena /yakuza /huviorbiiti sattudes oleks mulle parimal juhul antud 24 tundi riigist lahkumiseks, halvimal juhul …

Comments are closed.