Keeleõpingud

Talve hakul kutsus tehase president Kusai mind uuele vestlusele. Tõlgi vahendatud kõneluse käigus väljendas president Kusai siirast muret minu liigse vaba aja pärast. Tol ajal oli jaapanlaste hulgas levinud kummaline arusaam, mille kohaselt pidid kõik eurooplased olema hirmus targad ja haritud. Selle tulemusena oli ka president Kusai ajukäärudes küpsenud geniaalne plaan teha minust laborant-keemik. Ma ei osanud päris selget seisukohta võtta, kumb tundus hullumeelsemana, kas jaapani keele või keemia õppimine. Väljavaade kombinatsioonist jaapanikeelne keemiaõpe kutsus esile paar unetut ööd. Andsin mõista, et alustaksin siiski jaapani keele õpingutest, aga keemia õppimise võiks kaugemasse tulevikku edasi lükata. Minu keeleõpetus korraldati nii, et leiti kaks eraõpetajat Hiroshima majandusülikoolist, kelle õlule laoti kohustus panna mind jaapani keelt kõnelema. Alustasin oma õpinguid väga innukalt, sest abitu tohmu-ohmu seisund ei meeldinud mulle sugugi. Lisaks iganädalastele tundidele eraõpetajatega õppisin jaapani kolme märgisüsteemi ka omal käel. Mul tuli nimelt iga päev 50 kilomeetrit autoga mööda mägiseid teid Wakunagasse trenni sõita ning sama palju veel tagasi ka. Hiragana tähestik kõrvalistmel, dešifreerisin vastutulevate autode numbrimärke ja olin õnnest ogar, kui suutsin ära tunda ning kokku lugeda esimesed kümme märki.

Comments are closed.